Loomakaitse ilma maskideta: peaksime lõpetama "lemmikloomavanemate" mängimise.

22. november 2023, meie LovePets UA meeskond, avaldas artikli "Mis vahe on lemmikloomaomanikel ja lemmikloomavanematel?" portaalis LovePets.com.ua. Selles püüdsime võimalikult neutraalselt kaaluda nii termini "lemmikloomvanem" (või "loomvanem") kasutamise plusse kui ka miinuseid, et anda lugejale ruumi oma järelduste tegemiseks.

Alates 2024. aasta lõpust on artikkel aga Google'i otsingutulemustest kadunud. Selle asemel täitus tippu enamasti tasulised ja avalikult PR-le orienteeritud materjalid, milles mõistet "lemmikloomvanem" esitatakse tingimusteta hüvena ning mõtet ennast vaieldamatult edumeelsena.

See tähelepanek ajendas meie meeskonda oma lähenemisviisi ümber mõtlema. Tänapäeval peame oluliseks mitte lihtsalt terminoloogiat analüüsida, vaid rääkida selliste suundumuste põhjustest ja tagajärgedest. Ilusad sõnad ilma reaalse tegevuseta on suitsukate, mille taga jätkub ärakasutamine ja vastutustundetus loomade suhtes.

Käesolevas artiklis tahame heita kriitilise pilguga "lemmikloomavanemate" kontseptsiooni populariseerimisele ja selgitada, miks on aeg loomakaitsel lõpetada loosungitega rahulolu – ja asuda reaalse töö juurde.

Keskkonnas, kus internetiotsingud annavad üha enam ideoloogiliselt kallutatud sisu, mitte arvamuste mitmekesisust, muutub eriti oluliseks kriitilise mõtlemise taastamine avalikku sfääri. Mõiste "lemmikloomavanem" on hea näide sellest, kuidas esmalt tekib idee, mis võib tekitada huvitava diskussiooni, ja seejärel haarab selle üles turundus, see kasvab klišeedega ja kaotab sügavuse.

Tänapäeval esitletakse seda üha enam kui midagi progressiivset, peaaegu kohustuslikku kasutamist — eriti loomakaitse kontekstis. Ja kuigi algselt võis see termin kanda positiivset varjundit, siis tegelikkuses on see muutunud mugavaks tööriistaks brändidele ja mõjutajatele, kes soovivad rõhutada "teadlikkust", ilma et peaksid seda oma tegudega tõestama.

Sellepärast tahan küsida otsekohese küsimuse: "Lemmikloomavanem" – mood või vastutus?

"Lemmikloomavanem" – mood või vastutus? Miks on loomakaitsel aeg loosungitest kaugemale minna?

Viimastel aastatel kuuleb üha sagedamini sõna "lemmikloom" — tuletis inglise lemmiklooma vanemalt, see tähendab "lemmiklooma isa". See termin on muutunud eriti populaarseks sotsiaalmeedias, suurte kaubamärkide kampaaniates ja isegi loomakaitseorganisatsioonide avaldustes. Selle sildi taga pole aga üha enam midagi peale turunduse ja emotsionaalse PR.

Kuid kas sõnavara muutmine võib tõesti loomade elu parandada? Kas see on lihtsalt järjekordne suundumus, mida ei toeta tegelikud tegevused?

Trendikatel terminitel on omadus asendada olemus. Ja kui eredale märgile "lemmikloomavanem" ei järgne tõelist käitumismuutust, muutub kõik järjekordseks mugavaks sotsiaalseks maskiks. Lingvistiline kosmeetika ei suuda ravida sügavaid probleeme – eriti piirkonnas, kus kannatavad elusolendid.

Kahjuks seisame üha enam silmitsi olukorraga, kus sõna esitatakse lahendusena omaette: öeldakse, muuda nimi ja oled lahke, teadlik ja vastutustundlik. Kuid tegelikud teod räägivad rohkem kui sõnad.

Seetõttu on oluline küsida järgmine küsimus: kas selle mõiste praktikas kasutusviis vastab esialgsele ideele loomade eest hoolitsemisest ja austusest?

Tähtaeg on, aga vastutus puudub.

Mõiste "lemmikloomakasvatus" hõlmab enamat kui lihtsalt looma omamist. See hõlmab hoolitsust, armastust, austust ja vastutust – sealhulgas rahalist, emotsionaalset ja juriidilist. Aga mida me praktikas näeme?

Paljud, kes nimetavad end lemmikloomavanemateks, jätkavad:

• osta loomi, mitte adopteerida neid varjupaikadest;
• keelduda kastreerimisest/steriliseerimisest;
• lemmikloomade hülgamine kolimisel;
• kasutada karme treeningmeetodeid;
• ignoreerida loomade füüsilisi ja psühholoogilisi vajadusi.

Terminist saab lihtsalt silt – omamoodi "head kombed", mis Instagrami biograafias hea välja näeb, kuid mida tegevused ei toeta.

Kui termin muutub populaarseks iseseisvalt, kontekstist välja ja tähenduseta, hakkab see elama omaette elu – mugav, turvaline, turundus. See ei puuduta ainult eraloomaomanikke, vaid ka palju mõjukamaid tegijaid — loomakaitseorganisatsioone, sihtasutusi ja isegi rahvusvahelisi algatusi.

Probleem on selles, et just nendelt struktuuridelt oodatakse süsteemset tööd: loomaõiguste kaitsmist seadusandlikul tasandil, surve avaldamist tööstusele, pidamistingimuste jälgimist ja ühiskonna harimist. Kuid selle asemel toimub üha sagedasem mõistete asendamine – rõhk on nihkumas trendikatele formuleeringutele, terminite ümberbrändimisele ja välisele "progressiivsusele".

See muutub eriti märgatavaks kõrgetasemeliste skandaalide taustal, nagu näiteks lugu Global Animal Partnershipiga.

Loomakaitseorganisatsioonid: head kavatsused või rüvetamine?

PETA oma materjalis räägib ta vastase kampaania kohta Globaalne loomade partnerlus (GAP), sertifitseerimissüsteem, mida isegi suurimad lihabrändid on kasutanud, et luua illusiooni loomade "inimlikust" kohtlemisest farmides. See on hea näide sellest, kuidas isegi loomakaitse ja hea sõna varjus võib küüniline äri varjuda.

Selle asemel, et tööstusele reaalset survet avaldada, lähevad loomakaitseorganisatsioonid mõnikord väliste tegevuskavadega kaasa – terminite muutmine, "omaniku" ümbernimetamine lemmikloomavanemaks, jättes samal ajal silmist loomade tõelised kannatused.

Väärtuste asendamine ja selektiivne tundlikkus on üks peamisi riske, mis on seotud loomakaitse pealiskaudse lähenemisega. Ja kahjuks oli sellest juba varem avaldatud artiklis juttu. "Mis vahe on lemmikloomaomanikel ja lemmikloomavanematel?", mis teadmata põhjustel kadus Google'i otsingutulemustest 2024. aasta lõpus.

See juhtis tähelepanu olulisele keelelisele ja eetilisele erinevusele:

Tuleb märkida, et sõna "pet" inglise keeles viitab lemmikloomadele. Kuid sõna "loom" kasutatakse kõige sagedamini mets- või põllumajandusloomade tähistamiseks. Seega tähendab termin lemmiklooma vanem juba algusest peale sooja, isikupärast suhtumist ainult seltsilistesse – kassidele, koertele ja muudele "koduloomadele". See loob loogilise ja emotsionaalse piiri nende ja kõigi teiste loomade vahel, kes jäävad sellest tavapärasest empaatiaringist välja.

Just selline jaotus tekitabki kognitiivse dissonantsi: miks ühte loomaliiki koheldakse kaastundega, hoolitsusega ja „pereliikme” staatusega, samas kui teisi ekspluateeritakse kultuuriliselt, majanduslikult ja isegi õiguslikult? Kas saame rääkida eetikast ja armastusest loomade vastu, kui see on valikuline?

See ei ole liialdus. See on süsteemne probleem, kui me kaotame silmist miljonid loomad, keda tavaliselt ei nimetata "lemmikloomadeks", kuid kes ei kannata vähem – olgu siis farmides, tsirkuses või jahimaadel. Ja tõelise vestluse asendamine "õigete sõnade mänguga" tõmbab nendelt aruteludelt ainult tähelepanu kõrvale.

PETA ühes oma raportis rõhutab, kui tingimuslik "humaanne" kohtlemine nn sertifitseeritud farmides võib olla. Valvekaamerad jäädvustavad julmust, kannatusi ja süsteemset ükskõiksust – hoolimata välistest katsetest näida "eetilised".

Seega on oluline meeles pidada: loomade hooldamisest rääkimine ei saa piirduda ainult terminitega. See peaks olema kõikehõlmav ja hõlmama kõiki loomi – olenemata nende kategooriast. Ja kindlasti ärge laske terminil "lemmikloomavanem" varjata tõelisi suuremahulisi probleeme, mis nõuavad tähelepanu, seadusi ja teadlikke otsuseid.

Kõik need tähelepanekud viivad meid olulise järelduseni: probleem ei ole terminis eneses, vaid selles, et selle taga pole sageli midagi. Kui keel asendab tegusid ja sõnavarast saab eesmärk omaette, jääb tõeline loomakaitse tagaplaanile.

Olukorra muutmiseks on vaja nihutada fookus välistelt tunnustelt reaalsetele sammudele, mis võivad parandada loomade – nii kodu-, metsloomade kui ka põllumajandusloomade – elu. See ei puuduta tähtaegadega võitlemist, vaid prioriteete, mis peaksid sõnade taga seisma.

Mis on tegelikult oluline?

Kaunite sõnade propageerimise asemel peaksid loomakaitsjad ja ühiskond üldiselt keskenduma järgmistele aspektidele:

• Lemmikloomaomanike haridus. Inimesed peavad mõistma, et koer ei ole topisega mänguasi, vaid vajaduste ja emotsioonidega elusolend.
• Vastutustundlik otsuste tegemine. Enne lemmiklooma hankimist peate hindama oma valmisolekut — moraalset, ajalist ja rahalist.
• Seadusandlik kaitse. Loomi väärkohtlemise, hooletusse jätmise ja ekspluateerimise eest kaitsvaid seadusi tuleb tõeliselt tugevdada.
• Läbipaistvus heategevuses. Loomakaitseorganisatsioonid peaksid vastutama: kuhu annetused lähevad, millised kampaaniad on tõesti tõhusad.
• Edevast keeldumine (hüpe, populism, enese-PR). Edasiminekut ei määra mitte #lemmikloomaparent hashtagiga postituste arv, vaid see, kui palju loomi on abi saanud, kui paljudes varjupaikades on tingimused paranenud ja kui paljudest peredest on saanud vastutustundlikud hooldajad.

Inimese rolli ümbermõtestamine loomadega seoses on oluline ja vajalik protsess. Aga kui me tahame tõelisi muutusi, ei saa see piirduda sõnastuse muutmisega. Sõnadel on jõud ainult siis, kui neid toetavad teod.

Nii et selle asemel, et keskenduda terminoloogiale nagu "lemmikloomakasvatus", peaksime keskenduma praktilistele sammudele: haridusele, seadusandlusele, varjupaikade toetamisele ja tööstuse järelevalvele. Need on jõupingutused, mis võivad loomade saatust tõeliselt muuta, mitte ainult sotsiaalmeedia voogu kaunistada.

Just neid aspekte oleme püüdnud osaliselt käsitleda väikeses selleteemalises artikliseerias:

• Üleminek lemmikloomaomanikelt lemmikloomavanemateks: kuidas tööstus muutub ja miks see on oluline?
• Koeraomanik või lemmikloomavanem: kelleks sa ennast pead?
• Lemmikloomade vanemad või omanikud: kes te olete?
• Mis vahe on lemmiklooma "vanemal" (lemmikloomavanemal) ja "omanikul"?

Järeldus

"Lemmikloomavanemaks" olemine pole trendikas tiitel. See on kohustus. Loomade eest hoolitsemine ei ole trend, vaid pidev töö, mis nõuab vastutust, kaastunnet ja järjekindlust.

Ja kui me tõesti tahame loomade elu paremaks muuta, on aeg lõpetada trenditerminite asendamine tähendustega ja hakata tegema süstemaatilist tööd. Muidu jääb terminoloogia vaid vitriiniks — tühjaks ja silmakirjalikuks.

Küsimused ja vastused: aus vestlus termini "lemmikloomavanem" ja loomade heaolu kohta

Memo: Loomade vastutustundlik kohtlemine ei alga sõnadest, vaid tegudest

Tooge loomi teadlikult

• Hinnake oma ressursse: aega, rahalisi vahendeid, emotsionaalset valmisolekut.

Pidage meeles: loom ei ole aksessuaar

• See on elusolend, kellel on vajadused, iseloom ja õigus austusele.

Toetage varjupaiku ja adopteerige, mitte ostke.

• Eriti kui sa tõesti tahad aidata.

Kastreerimine/kastreerimine on hoolitsus, mitte julmus

• See hoiab ära tulevaste kodutute loomade kannatused.

Näidake empaatiat kõigi loomade, mitte ainult oma lemmikloomade suhtes

• Lehmad, kanad, sead ja rebased ei ole "vähem elus". Töötage välja terviklik lähenemisviis.

Ärge uskuge ilusaid silte (loosungeid, kaupu)

• "Inimlikult kasvatatud" ei tähenda alati "ilma kannatusteta". Kontrollige fakte.

Toetage ausaid loomade heaolu algatusi

• Ja ärge kartke esitada küsimusi: kuhu lähevad annetused? Mida tegelikult tehakse?

Kasulikud on ka järgmised materjalid: Sõna "lemmikloomavanem" tähendus: hüpe või teadlik hoolitsus? Kas peaksime rääkima loomadest kui võrdsetest?. Meile isiklikult artikli stiil ja argumendid väga ei meeldi. Avaldame aga erinevaid seisukohti ja püüame selle poole, et meie lugejatel oleks võimalik kujundada konkreetses küsimuses oma isiklik arvamus erinevatelt positsioonidelt pärineva mitmekülgse teabe põhjal. Kas teil on teema kohta oma arvamus? Palun jaga seda materjali all olevates kommentaarides, argumenteerides oma seisukohta. Austavalt, ilma solvanguteta.